Kennisbank

Kellele kuulub kontroll jätkusuutlikkuse andmepunkti üle

Igas jätkusuutlikkuse aruande näitaja taga on kontroll: reegel, mis määrab, kas andmepunkt on korrektne, enne kui see edasi liigub. Keegi peab seda reeglit haldama. Keegi peab kontrollima, kas allikas endiselt sobib, kas definitsioon on ikka kehtiv, kas tulemus on veel loogiline. Küsimus "kellele kuulub kontroll" kõlab tehniliselt, kuid praktikas on see küsimus, mis jääb kõige sagedamini vastuseta.

Mis on kontroll tegelikult

Kontroll ei ole aruandlusrida ega linnuke kontrollnimekirjas. See on kokkulepe, mis fikseerib: see andmepunkt tuleb sellest allikast, arvutatakse sellisel viisil ja seda kontrollib see isik või süsteem, enne kui see kehtib usaldusväärsena. Selle kokkuleppe puudumisel on näitaja tulemus protsessist, mida ei suuda keegi taasluua.

Praktikas tekivad kontrollid tihti juhuslikult. Keegi finantsosakonnas paneb valemi tabelisse, keegi jätkusuutlikkuse osakonnas täiendab väärtuse, ja pärast paari aruandlustsüklit ei tea enam keegi, miks kontroll sellel kohal on või kes seda muudab, kui allikas muutub. Kontroll on olemas, kuid omanikustaatus selle üle on kaduma läinud.

Miks kontrolli omanikustaatus ei teki iseenesest

Finantsnäitajate puhul on kontrolli omanik enamasti selge: kontroller, protsessi omanik finantsosakonnas, fikseeritud vastutus. Jätkusuutlikkuse andmete puhul on see harva niimoodi korraldatud. Andmed tulevad mitmest suunast — energiakulu kinnisvarahaldusest, personalinäitajad personaliosakonnast, tarneahela info hankeosakonnast — ja igal suunal on kontrolli suhtes oma tavad, või puuduvad tavad üldse.

Selle tulemuseks on ebaühtlane jaotus: mõned andmepunktid on tugevalt kontrollitud, kuna neid vajatakse ka teistel eesmärkidel, ja suur osa ülejäänutest liigub kaasa ilma püsiva kontrollita. Aruanne näitab neid kõiki sama näiliselt kindlana, kuigi aluseks olev kontroll on väga erinev. Mitme üksusega gruppis see erinevus suureneb: kellele kuulub protsess selle all mitme üksusega grupis on teistsugune küsimus kui see, kellele kuulub kontroll grupi tasandil, ja need kaks vastust võivad olla vastukäivad, ilma et keegi seda märkaks.

Mis juhtub, kui kontrolli ei omab keegi

Kui kontrolli ei omab keegi, asendub kontroll harjumusega. Näitaja võetakse üle sellisena, nagu ta oli eelmisel aastal, valem kopeeritakse, allikat peetakse õigeks, kuna see oli eelmisel aastal ka õige. See toimib kuni hetkeni, mil allikas muutub — uus süsteem, teine tarnija, muutunud mõõtühik — ja keegi ei märka seda, kuna keegi ei vastutanud selle märkamise eest.

Tagajärjed ei ole aruandes endas alati nähtavad. Aruanne jääb näiliselt korrektsena. Probleem tekib siis, kui esitatakse päring: audiitor, järelevalveasutus või sisemine kontrollija küsib näitaja päritolu kohta, ja vastust, mis läheb kaugemale kui "see on niimoodi süsteemis kirjas", ei ole. See on hetk, mil omanikustaatuse puudumine muutub nähtavaks, tavaliselt liiga hilja, et selle aruandlusperioodi jaoks midagi ette võtta. Mida sel hetkel teha, on teine küsimus — mida teha, kui kellelgi ei ole omanikustaatust käsitleb seda edasi — kuid tuum on see, et probleem tekkis juba varem, kontrolli loomisel.

Kontrolli määramine ei ole formaalsus

Kontrolli omanikule määramine ei tähenda nime kirjutamist tabelisse. See tähendab, et kellelgi on volitus ja teadmised hindamiseks, kas andmepunkt on korrektne, mida teha, kui see ei ole korrektne, ja keda teavitada, kui allikas muutub. Mitme üksusega gruppides lisandub sellele veel üks kiht: sama kontroll võib üksuse tasandil olla korraldatud teisiti kui grupi tasandil, ja kellele kuulub kontroll mitme üksusega grupis ei ole siis üks vastus, vaid jaotus, mis võib andmepunktide kaupa erineda.

Jaotus finantsosakonna ja jätkusuutlikkuse osakonna vahel mängib siin ka rolli. Finantsosakonnal on tihti distsipliin kontrollide suhtes, jätkusuutlikkuse osakonnal on tihti teadmised allika kohta. Mõlemat on vaja, ja kumbki osakond üksi ei saa kontrolli kanda. Kuidas see jaotus praktikas toimib, sõltub sellest, kuidas organisatsioon jaotab omanikustaatuse finantsosakonna ja jätkusuutlikkuse osakonna vahel — valik, mis ei tule mallist, vaid sellest, kuidas andmed organisatsioonis tegelikult liiguvad.

Kuhu see viib

Küsimus, kellele kuulub kontroll, ei ole lõppkokkuvõttes lahutatav küsimusest, millist kontrolli andmepunkt tegelikult vajab. Mõned andmepunktid vajavad vähe — kindel allikas, lihtne arvutusreegel. Teised vajavad palju — hinnanguid, eeldusi, tundlikke arvutusi, mis väikese muudatuse korral annavad teistsuguse pildi. Organisatsioon, mis seda vahet ei tee, kulutab kõigele võrdselt palju tähelepanu või liiga vähe, ja see on harva õige jaotus.

Selle kaardistamine — milline kontroll kuulub millise andmepunkti juurde ja kes selle enda peale võtab — on töö, mis eelneb igale aruandlusele ja igale automatiseerimise arutelule. Alles kui on selge, kellele kuulub milline kontroll ja milline osa sellest kontrollist on rutiinne, saab näha, milline osa sellest tööst on AI-le üle antav ja milline osa vajab jätkuvalt hinnangut inimeselt, kes tunneb allikat ja konteksti. [FTE TO AI töömahu skaneering](/) arvutab selle välja ülesannete kaupa, lähtudes tööst nii, nagu seda praegu tehakse, mitte sellest, kuidas aruandlussüsteem sooviks seda näha.