Pangal, kindlustusandjal või varahalduril on suhteliselt vähe oma tegevusest tulenevat heidet. Kontorid, sõidukipark, energiatarbimine: need on olemas, kuid enamikul juhtudel ei kaalu need üles seda, mis tuleb portfelli kaudu sisse. Suhe on siin peaaegu vastupidine sellele, mida näeb tootmisettevõte: suurem osa asjakohasest kestlikkusandmestikust ei tekigi ettevõtte oma seinte vahel, vaid nende osapoolte juures, kellesse investeeritakse, kellele laenu antakse või keda kindlustatakse. See erinevus määrab, kust otsima tuleb, ja see selgitab, miks lähenemist, mis toimib tehase puhul, ei saa siin ilma kohandusteta üle võtta.
Andmed ettevõtte enda jalajälje kohta on üldjuhul kõige lihtsam leida. Haldusosakonnal on kontorihoonete energia- ja veetarbimise andmed, personaliosakonnal reisiandmed ja töölesõidu andmed, ostuosakonnal lepingud kontoritarvete, toitlustuse ja IT-teenuste tarnijatega. See osa andmepunktide registrist on sarnane sellega, mida peab igasugune teenindusettevõte. Väljakutse ei seisne nende andmete keerukuses, vaid tähelepanus, mida neile pööratakse: kuna need on portfelli mõjuga võrreldes suhteliselt väikesed, kujuneb omanikvastutus siin sageli lõdvemaks, kui see peaks olema.
Suurem osa asjakohasest kestlikkusandmestikust asub finantsproduktides endis: laenudes, investeeringutes, kindlustatud riskides, hallatavas varas. Igale vastaspoolele tuleb kaardistada, milline heide, milline kliimarisk või milline muu kestlikkusnäitaja sellega seotud on. Need andmed pärinevad erinevatest allikatest: vastaspoole enda aruannetest, väliste teenusepakkujate andmetest, mis pakuvad hinnanguid seal, kus otseseid andmeid ei leidu, ja sisemistest mudelitest, mis need allikad koondavad üheks arvuks positsiooni või laenu kohta.
Allikad on seega harva ettevõtte enda süsteemid. Krediidisüsteem peab arvet selle üle, kes on raha laenanud ja millistel tingimustel, mitte selle üle, millist heidet see klient tekitab. Portfellihaldussüsteem peab arvet positsioonide ja väärtuste üle, mitte nende positsioonidega seotud kliimariskide üle. Kestlikkusnäitajad arvutatakse sageli eraldi rajal ja lingitakse hiljem finantsandmetega, mis tähendab, et see ühendus on iseenesest haavatav punkt: kui vastaspool muudab nime, struktuuri või aruandeaastat, võib ühendus katkeda, ilma et see kohe silma paistaks.
Kuna mitte igaüks vastaspool ei avalda ise korralikke kestlikkusnäitajaid, kasutatakse ulatuslikult väliseid andmeteenusepakkujaid, kes pakuvad hinnanguid, skoore või reitinguid. See on praktiline lahendus, kuid see ei kõrvalda probleemi, vaid lisab ühe lüli juurde. Iga väliselt teenusepakkujalt saadud andmepunkti kohta tuleb ikkagi kirja panna: millist metoodikat on kasutatud, milliseid eeldusi on tehtud, kui vana on näitaja ning mis juhtub, kui kaks teenusepakkujat annavad samale vastaspoolele erineva hinnangu. Ilma sellise dokumenteerimiseta tekib aruanne, mis näib usutav, kuid mille taga olevate arvude päritolu ei suuda enam keegi jälgida.
Finantsasutuse siseselt on tihti mitu äriüksust, mis kasutavad osaliselt sama vastaspoolt või sama alusandmepunkti: pank, mis tegeleb nii laenuandmise kui varahaldusega, võib sama kliendi kohta küsida või arvutada heitenäitaja kaks korda, erinevate osakondade ja erinevate teenusepakkujate kaudu. Kes kaardistab, kus üks andmepunkt eksisteerib juba mitmes äriüksuses, välistab, et samale küsimusele vastatakse kaks korda eraldi ja võimalik, et kahe erineva tulemusega. See ei ole vaid efektiivsuse küsimus, see on ka järjepidevuse küsimus: vastaspoolel ei saa olla ühes aruandes teistsugust kliimariski kui teises, kui selleks ei ole selgitust.
Meetod, kuidas koostada andmepunktide register, jälgida allikaid ja jagada omanikvastutust, ei erine põhimõtteliselt sellest, mida on vaja energiasektoris, kinnisvarasektoris või ehitussektoris. Erinevus seisneb selles, kus asub raskuspunkt: neis sektorites asub suurem osa andmetest ettevõtte enda tegevuses või otseses tarneahelas, finantsteenuste sektoris asub suurem osa kolmandate osapoolte juures, kelle üle puudub otsene operatiivne kontroll. See ei muuda töö struktuuri, kuid muudab küsimust, keda mille eest vastutama saab panna, ja milliseid andmepunkte on üldse võimalik haldamise ulatusse võtta. Enne sellele küsimusele vastamist on kasulik selgeks teha, milliseid andmepunkte on tegelikult vaja, kui kaasatud on mitu äriüksust, et register ei kasvaks arvudega, mida keegi ei vaata.
Kui on selge, millised andmepunktid on olemas, kust need pärinevad ja kes neid haldab, tekib järgmine küsimus: kui suur osa nende andmepunktide kogumise, kontrollimise ja ajakohastamise töö vajab endiselt inimtööjõudu ja milline osa on piisavalt korduv, et jätta see süsteemi hooleks. FTE TO AI arvutab iga ülesande kohta välja, milline osa tööst on võimalik AI-le üle anda, tuginedes andmepunktide registrist ilmnevatele ülesannetele, mitte eelnevale hinnangule.
Vraag maar waar een datapunt vandaan komt. Dat is meestal de hele vraag.
Answers come from this site’s knowledge base. Not tailored advice, and not a scan of your company.